February 11, 2011
Kutse Tartusse…
talv on veel säramas väljas
ei laste Tartusse ronida meil
soojad hõngused ja ilu kevades
kutub aga jalutama häälega teil
mis maanted mööda linna
headele mõtetele külla
et emajõgi saaks kostitada meid
oma ilu ja vaatepildiga kaunistada
tahaks samuti kallastelt näha neid
pisikese linna võlusi mis pakkuda
käsikäes kõnniksin mööda kaldaid
istuks kiigepingil ja kõlgutaks jalgu
lürpaks külma õlut, kui hästi läheb
vaataksin silma ja suudleksin sind
kui sul hakkaks külm, siis kaissu
võtaksin, kuniks keha soojaks kisub
February 9, 2011
Suitsupaus…
lähen tossan
külmetama välja
lühikestes pükstes
pole seal just sooja
jope vähemalt saab
peale pandud pruun
kuniks koni otsa lõpeb
tagasi teki alla tulen
Kadunud mõte…
mõte oli, mõte tuli
mõte läks, mõte kadus
tahaks neid nüüd tagasi
oleks olemine ladus
mõtlen sinust, mõtlen kunstist
mõtlen filmist, mõtlen msn-ist
miski on ikka kadund mu peast
tunnen puudust mu mõtetest
February 3, 2011
Hiina uusaasta
Nüüdseks ongi meil käes valge kassi/jänese aasta. Hiina kalendri järgi siis.
Mul on vähemalt hea. Minule on see aasta toiduahelas all pool. Ise ma tiiger, seega jah… Kutti nämm nämm…
Kes aga tolle tähemärgi järgi sündind… Õnnitlused teile 
… Teil tuleb hea aasta…
Minul lähks pidustused tööl olles. Vabaduse väljakul oli jääskulptuurid iga hiinakalendri looma kohta tehtud. Samuti oli hiina pärane draakon oma tantsu seal esitamas. Ning otseloomulikult kurjade vaimude minema peletamiseks pandi ka ilutulestik maha.
Ise olin seal turvana tööl. Mind ikka suudeti kõikjale keset actionit pista. Algul kõige rahvarohkemasse piirdesse, siis draakonile tunnelit tegema ja inimesi eemale hoidma, siis sooviõhupallide juurde inimesi eemale hoidma. Seal viimases oli lausa metsik.
Sooviõhupallid olid sellised suured õhukesest paberisarnasest asjandusest, mille alla oli kinnitatud põleti. Lasti vaikselt sooja õhku täis koguda, sooviti ja siis lasti taevasse lennata.
Kõik see seal oli parajalt tuleohtlik, aga inimesed kurat ei saa aru sellest. KÕIK trügisid, sõimasid, karjusid, jne jne… Peaasi, et nemad saaksid oma õhupalli. Nagu väiksed lapsed Tivolis, kes ei ole nõus ennem ära minema, kui on oma õhupalli saanud. Sain isegi üheld u. 65 aastaselt mehelt sõimata, et ma teda otsesest leegist eemale ajasin. Ja oi millist sõnavara tal suust välja tuli… Nagu sõgedad lehmad, keda peale kahte päeva näljutamist taas koplisse lastakse. Hullumaja oli seal lausa.
Aga nüüd siis vähe rõõmsamat tooni…
Skulptuurid olid ilusad… Valgustus kena, mis olid kompositsioonis helide ja muusikaga. Ja siis pilte ka…
December 31, 2010
The big 31
Lõpuks ometi see suur päev käes,
Lõpuks saab rahulikumalt hingata.
See aasta tuleb pidu mul kodus,
Pole vaja alati kusagile ju möllata.
Part ootab juba ahju ronimist,
Luna tahab juba kondi närimist.
Mina ootan juba Monika saabumist,
Monika tahab juba koju tulemist. (Loodan vähemalt)
“Pidusööma” tuleb hea ja hää,
Loodan, et see päev ära ei lõppe.
Ilutulestik saab olema lahe,
Asta ületamas selle suure mäe.
December 28, 2010
Natuke detsembrit
Sai ühed jõulud jälle üle elatud. Ja kuidas veel.
Esmalt lõppes mul 23. detsember Sony reklaamboksi töö. Võrdlemisi huvitav oli. Sai igasugu tarkust jagatud (tarka panna siis maakeeli võttes), igasugu huvitavaid inimesi kohatud ja lõpuks lahedaid asju näpitud ja tutvustatud.
Huvitavate inimeste kohalt jäi kõige rohkem silma mulle üks meesterahvas. Paistis välja nagu mingi firma juht, kuid oi kui negatiivne ta oli (energeetiliselt negatiivne, kui sensitiivide keeles rääkida). Pole veel kokku puutunud nii halva inimesega, et ei tahaks temaga isegi ühes ruumis olla, rääkimata veel vestlemisest. Kui ma talle tööle kandideeriks, siis vist isegi ütleks juba töövestlusel, et ma ei taha seda kohta. (Seda juhul, kui ma väga väga väga meeleheitel pole).
Algas see kõik sellest, et tuli Meeskonnas pakkumine. Reklaamboksile. Otsustasin rohkem uudishimust proovida, et mis asi see siis selline on. Sealt saadeti meid Riiga, Sony baltikumi peakontorisse, koolitustele. Kakaduu koolitused, nagu seda nimetati. Seda vast primaarsena selle pärast, et video ja fotograafia saavutustega hiilanud toodetega oli tegu. Hommikul vara riia poole sõit ja õhtul hilja tagasi. Päris huvitav iseenesest oli, kui välja arvata lõpp, mis venis mõnuga.
Koolitus läbi ja töö läks lahti.
Esimene kuu (see siis novembri kuu) olime Ülemiste keskuses. Sealseid inimesi saab kirjeldada kahe sõnega: sõbralikus ja suhtlemisaldis. Nad tulid sinuga rääkima isegi siis, kui neil polnud Sonyst midagi küsida ega rääkida, isegi mitte huvitatud Sony toodetest. Enamjaolt möödusid päevad kiiresti. Kuu lõpp vajus ära, kus inimesed olid juba käind, näind ja rääkind. Mõned turvad isegi ei rääkinud enam (Seda muidugi primaarsena selle pärast, et nad ei oskand eesti keelt ja tänu sellele pelgasid suhelda). Meil oli hommikustesse vahetustesse palgatud G4S turvad, et keegi midagi ei varastaks. Meie isiklikud turvad.
Teine kuu läks meil Rocca Al Mare keskuses. Inimesed olid tunduvalt endasse tõmbunud ja vaevu isegi ütlesid “tere”. Turvad seevastu olid palju lahedamad. Leidsin nende seast isegi ühe inimese, kes on minu klassivenna ja praeguse hea sõbra neiu kunagine pinginaaber. Maailm on tõesti väike.
Tooted, mis seal reklaamis olid:
3D televiisor, NEX seeria fotokaamerad, CyberShotide tippklass (Kaasaarvatud HX5, e. 2010 maailma parimaks tunnistatud kompaktkaamera), peegelkaamerate uued saavutused, A55 kaamera (staatiline ja pea täiesti läbipaistev peegel), digitaalsed pildiraamid (mis näitavad isegi videoid), mediabox (et nähvitsast telekast mega head pilti ja mitmekülgsete võimalustega midagi vaadata), videokaamerate tippliiga.
Videokaamerad mulle just eriti jumet ei pakkund. Eelistan fototehnikat. Fotod on ikka palju isiklikumad ja hingelisemad, kui “koduvideod”.
Jõulud läksid mul võrdlemisi hästi.
24. oli päris hea jõulusööma Monika vanemate juures. See aasta läks sellega isegi nii hästi, et ma ei söönud ega ei joonud ennast segaseks. Natuke saab nuriseda selle voodikoha üle. See oli päris kõva ja hommikul pold luud mis ei valutaks. Ülekõige muidugi oli Monika kingitus. Olen juba jõudnud mõnele inimesele sellega kekata. See oli nii ootamatu ja oi kui hea. Mootorrattaga krossirajal. Mul juba adrenaliin tõuseb ja lähen ähmi täis sellele ainuüksi mõeldes. Ei jõua ära oodata kuni sõitma saab minna.
Kingitustest rääkides. Sain tünga Apollost. Tahtsin Monikale kinkida üht raamatut. Broneerisin raamatu, kuid ostma minnes, oli see juba maha müüdud. Pidin siis lihstalt käigu pealt improviseerima. Loodan, et see hästi välja kukkus. Monikaga tuli teistele kingituste tegemiseks lahe mõte. Klaasid osta ja klaasivärvid, et igaüks saaks endale ise meelepärase “jõulukingi teha”.
Lõppkokkuvõttes jääb ikka kõige paremaks jõuludest Monika kohalolek. Väljaarvatud 25.
25. olin oma vanemate juures. Kingiti mulle seal Vana Tallinn. Ise võtsin ka mõned õlled kaasa. Siis toodi poest veel mõned Vana Tallinnad juurde. Lõpuks, enne kui aru sain, kakerdasin jumalast lakku täis peaga kodupoole. Mäletamata poolt õhtust. Ise ei seisnud õigesti jalgadelgi, aga rühkisin edas. Siis mäletan, et mingid noormehed olid mind auto peale võtnud ja koju toond. Selles ma kindel pole, et äkki ajasid mind alla ja siis tõid koju, või lihtsalt korjasid mind teekõrvalt lumehangest peale? Kondid igastahes olid hommikul igalt poolt valusad. Ära löönd. Kohtadest, kust saab kaheti võtta. Auto löök ja ohtralt kukkumine tekitab suht samadesse kohtadesse pauke.
Kodus rääkisin Monikale, et mind tõid haldjad koju. Enam vähem vandusin sulatõde, et need olid haldjad. Noh… Kui võtta seda, et nad mind suht täbarast seisust koju lohistasid (eriti, kui nad olid võõrad. milles ma pole päris kindel oma konditsiooni tõttu), siis haldjateks/ingliteks/vms. saab neid nimetada. Igastahes suured tänud neile, kes mind koju lohistasid. Ei kujuta ette kuidas ma ise koju oleks saanud. Olin ikka nii segi, et kainerisse või haiglasse oleks ma suure tõenäosusega ennem sattund. Sellist asja pole juba ammu juhtund, et kohe nii jalutu olen.
26. möödus mega pohmelliga. Seal vast pole muud rääkida sellest.
Nii möödus minu detsember. Nüüd veel aastavahetus jäänud. Tuleb vaid loota, et see aasta mingid peavalu sealt välja ei tule. Aga eks see ole ka meie endi teha.
June 28, 2010
Lugu unustatud jumalannast.
Üks jumalanna nägi metsas tõsiselt haavatud sõdalast lebamas. Ta vaatas teda terve päeva.
Teisel päeval nägi kuidas mehel vett valgus silmist välja. Ta ei saanud aru mis see oli, kuid ta ei suutnud oma silmi temalt pöörata.
Kolmandal päeval nägi jumalanna, et mees on janune ja nii pani ta vihma sadama.
Neljandal päeval sai jumalanna aru, et mees on näljane ja nii juhatas ta ühe linnu tema juurde.
Viiendal päeval vaatas jumalanna kuidas mees värises üksindusest ja nii pani ta ühe lille tema juures õitsema.
Kuuendal päeval nägi jumalanna, et mees on täiesti taastunud ja oli teel koju. Ta ihkas mehega kohtuda ja nii võttis jumalanna inimese kuju ja laskus nende maailma. Mees, aga kasutas tema võimeid ära ja vallutas maa. Peale selle saavutamist, mees hülgas jumalanna.
Jumalanna jäi üksi maailma ilma koduta kuhu tagasi minna. Nii ta lõpuks suri inimese kujul.
Viimaks võttis tema hing pistriku kuju. Kõike seda sellepärast, et ta armus inimesesse.
June 3, 2010
Heade animete list… (To Be Continued)
Üritan küll mingit paremusjärjestust teha, kuid see pole lihtne. Häid animeid on palju ja paljud on nii võrdväärsed, et ei suuda kuidagi kohti panna neile.
Death Note
Yagami Light on viieline õpilane suurepäraste väljavaadetega, kuid igavusest segaseks minemas. Ühel päeval leiab ta “Death Note” (Surma Vihiku): vihiku Surma Jumalate dimensioonist, millel on võime tappa inimesi ükskõik kuidas vaid soovid. Surma Vihik käes, ihkab Light luua täiusliku maailma kus pole ei kuritegevust ega kurjategijaid. Kuigi kurjategijad surevad ükshaaval, asub ametivõimude legendaarne detektiiv L teda jahtima. Nutikuse, pettuste ja loogika heitlus on alanud…
Kommentaar: Selle kohta võin isiklikult kindlalt öelda, et see on minu lemmikuim Anime. Kuigi lõpp vajub ära, on see siiski mega.
Elfen Lied
The Diclonius, muteerunud homo sapiens, kelle kohta räägitakse, et nad on väljavalitud Jumala poolt ja lõpuks osutuvad inimkonna hävitajateks. Neil on kaks sarve peas, kõrgelt arenenud “kuues meel”, mis annab neile telekineetilised võimed. Oma ohtlike võimete tõttu jahitakse neid ja isoleeritakse neid laboritesse. Seda kõike valitsuse poolt. Lucy, noor ja psühhopaadist Dilonius, pääseb vabadusse oma ahelaist ja brutaalselt tapab enamiku laboratooriumi valvuritest, kuniks saab kuuli pähe oma põgenemise ajal. Ta jääb ellu ja triivib kallast mööda, kus kaks teismelist Kouta ja Yuka leiavad tema. Kaotades oma mälu, pannakse talle nimeks “Nyuu” sõna, mida ta ainsana öelda oskab, järgi. Nad lubavad tal elada Kouta kodus. Tuleb, aga välja, et “halb Lucy” pole veel päris kadunud…
Kommentaar: Story nagu ikka hea, kuid natuke liiga palju ja ebamäärast vere purskamist.
The Melancholy of Haruhi Suzumiya
Esimesel koolipäeval keskkoolis, üks kena tüdruk nimega Haruhi Suzumiya tutvustab enndast, et ta “ei ole huvitatud tavalistest inimestest”. Ta kutsub endaga ühinema tulnukaaid, ajas reisijaid, ja muid kummalisi tegelasi. Kyon, kes istub tema ees a on ainuke kes temaga räägib, jälgib seda veidrat üleskutset ja käitumist. Kui Kyon kommenteerib Haruhi liitumist kõikide kooli klubidega ja kohest klubidest lahkumist, annab ta tahtmatult Haruhile idee teha oma enda “pärast kooli klubi”. Peale mida Kyon ja mõned teised leiavad end, sõna otseses mõttes, kaasa veetuna maailma päästmisele. Koormates selle üle lõbuga Suzumiya Haruhi Brigaadi (S.O.S Brigaad lühidalt) poolt.
Kommentaar: Koomilistest situatsioonidest pakatav sari. Sarjal on vähemuses osad, kus ei saa naerda.
When They Cry
Ühel kuumal suvepäeval aastal 1983, uus õpilane Maebara Keiichi saabub ühte rahuliku linna nimega Hinamizawa. Seal on tema parimad sõbrad ja klassikaaslased Rena, Mion, Rika ja Satoko. Peale kooli klubisse sisse võetunult osaleb Keiichi igasugustes mängudes alates lauamängudest kuni peituseni välja. Keiichi oli juba süvenemas sellesse rahuliku küla elusse, kuniks ta avastas ühe tumeda saladuse Hinamizawa kohta. Sügavamale uurides leiab Keiichi, et tema sõbrad ei ole üldse seda kellena nad näivad olevat.
Kommentaar: Algul on metsikult huvitav ja kaasa kiskuv, vahepeal läheb kuidagi segaseks ja lõpuks loksub tasakesti paika jälle.
Rurouni Kenshin
Himura Kenshin on hulkur tumeda minevikuga kuid positiivselt häälestatud. Mitte ronin vaid palgamõrtsukas ülimate oskustega. Kes sõja pöördepunktil lihtsalt jalutas minema. Tema rännakud viivad ta Tokyosse kus sõbruneb naissoost Kendo õpetajaga, endise vargaga, tülinorijaga ja arstiga, kellel kõigil on omad saladused. Koos võitlevad nad vaenlastega, kes tulevad pinnale Kenshin-i tumedast minevikust.
Kommentaar: Selle kohta pean ära mainima, et tegu on ’96 aastal käima lükatud Animega. Stiil on hoopis midagi muud, kui praegusel ajal on harjutud Animest nägema. Sari ise on mõneti imelik, kuid story mulle meeldis.
Korraliku trailerit ma sellele ei leidnud, seega jätsin selle üldse panemata. Parem jätta üldse ära, kui panna üles mingit saasta.
Kanon
Vahetamaks kooli, on midagi, millega Yuuichi on juba harjunud. Seda tänu oma vanemate elukutsele ja nende hiljutise rännakuga Aafrikasse. Yuuchi jäätakse maha ja ta naasebe tädi koju üle seitsme aasta. Mälestused viimasest käigust on juba hääbunud, inimestest keda ta teadis ja sidemed inimestega, kaasaarvatud täditütar Nayuki. Vaikselt need inesed, kokkusattumusena on kõik tüdrukud, leiavad oma tee tagasi tema juurde. Aja möödudes hakkavad mõningad saladused pinnale tulema, mälestused naasma, mitte ainult Yuuichil vaid ka kõigil tema ümber olevatel inimestel.
Kommentaar: Hästi südamlik ja paljuti südant lõhestav Anime. Tavaliselt ma draamasi ei vaata, kuid see tõi isegi minul pisara silma ja oli mingil kombel piisavalt hea, et vaatasin huviga otsast lõpuni.
Shakugan no Shana
Sakai Yuuji, keskkooli õpilane kes kogeb tema normaalne elu on surnud. Teel koju koges ta midagi šokeerivat, kui kogu maailm jäi seisma: inimesi mattis sinised leegid ja koletis, kes meenutas hiiglasliku nukku, aina neelas neid. Just, kui koletis valmistus Yuujit alla neelama, ilmus mõõka kandev, musta riietatult, leegitsevate punaste silmadega ja samuti leegitsevate juustega tüdruk, kes päästis ta. Tüdrukut hüütakse “Flame Haze”-ks (Leegitsev Vine), kes jahib “Guze no Tomogara”-si, koletisi teisest ilmast. Hetkel, kui Yuuji märkas sinist leeki oma rinnas, kutsus tüdruk teda “Torch”-iks (Tõrvik), ajutiseks asenduseks. Tüdruk rääkis, et see “õige” Yuuji on juba ammu oma eksistensi lõpetanud. Lõpetuseks Yuuji sõbrunes tüdrukuga ja pani talle nimeks “Shana” ning astus võitlusesse Tomogara ja teiste Leegitsevate Vinedega.
Kommentaar: Mul pole vähimat aimu mis mulle selle Anime puhul meeldis, kuid jah. Huviga vaatasin seda otsast lõpuni.
Zero no Tsukaima
Saage tuttavaks Louise, lootustandev maag. Tristeini Akadeemia õpilased kutsuvad teda “Zero Louise”, seda tema hetke rekordi tõttu, 0% õnnestumisi maagiaga. Ausalt öeldes, tema maagia kipub kapitaalselt viltu minema. Nüüd ühe tähtsa eksami jaoks peab ta võluma endale “kodulooma”. Sellel kriitilisel hetkel, võlub ta seda olevust kõige oma võimete kohaselt ja soovib, et võlutu oleks pühendunud, ilus ja võimas, ning ta saab… Hiraga Saito, tavalise Jaapani poisi. On raske öelda kes on rohkem üllatunud ja kohkunud, kuid reeglid ütlevad, et teist katset enam ei saa. Paistab, et Louise peab leppima selle veidra koduloomaga, ja tema Louisega.
Kommentaar: Nalja saab siin rohkesti. 4 aastat tagasi nähtud ja päris täpselt kõike ei mäleta, kuid vaatamist väärt. Kui kunagi meeldis, siis järelikult pidi seal midagi päris head olema.
Trailerit ma taaskord ei saanud. Ma ei saa aru mis inimestel viga on. Teevad mingit paska nagu “How to lose a guy in 10 days zero no tsukaima trailer”, “27 Dresses Zero no Tsukaima trailer”, “John Tucker Must Die – Zero no Tsukaima trailer”, “The Ugly Truth – Zero No Tsukaima Trailer”… Mis põhimõtteliselt on anime pilt ja mingi muu filmi traileri heli. Korralike asju ei oska vast tänapäeval keegi üles panna.
Full Metal Alchemist
Peale ema kaotust, Alphonse ja Edward Elric proovivad teda tagasi tuua kasutades keelatud teadust, inimese alkeemiat. Ent alkeemia töötab ekvivalentse vahetuse printsiibil ja sellise inimese alkeemia tabuu rikkumine kannab rasket koormat. Protsessi käigus kaotab Ed kaotab oma jala ning Al kaotab terve keha. Ed-il õnnestub Al-i hing sulgeda hiiglasliku raudrüüsse oma käe kaotamise hinnaga. Aastad hiljem, Ed (nüüdseks kahe metall jäsemega) ja Al ( ikka lõksus raudrüüs) lahkuvad oma lapsepõlvekodust, mõlemad tundmas muret teise õnne pärast. Ed, kes on loomulik talent ja andekas alkeemik, saab rahvusvaheliselt tunnustatud ja kiiresti teatakse teda kui “Fullmetal Alchemist” (Täis metallist alkeemik). Nende siht on leidmaks mingeidki vihjeid legendaarse Filosoofi Kivi kohta, lootes taastada oma endised kehad. Kogu nende lootus langeb kivilie mis ei pruugi üldse eksisteerida. Kiiresti avastavad nad, et on teisiki kes jahivad seda kivi.
Kommentaar: Tavaline mure sarjadel on see, et need kipuvad venima. Sellel, aga koguaeg läheb edasi ja edasi ning ei kuiva ära nii lihtsalt.
Kannatamatus…
Kannatlikust on mul vajaduse korral piisavalt.
Viimasel ajal on see kannatlikus kannatama kukkund.
Leidsin mõneti huvitava sarja mida vaatama hakkata. Merlin, 2008 versioon. Esimesed 2 hooaega olid täitsa vaadatvad, kuniks avastasin, et kolmandat hooaega ei tule. Nii palju on neid häid sarju mis on mingitel ime põhjustel katkestatud.
Siis olen ma SUUR Anime fänn. Kes ei tea mis see on, siis kujuta ette Digimoni, Pokemoni, see on Anime. Täpsemalt on muidugi see joonisfilmide stiil. Need näited on head, sest kõik teavad neid, kuigi need on ühed sitemad asjad mida võib leida Animest. Muumitrollid on kah Anime … Täpsemalt tutvumiseks: Anime (Est Wiki), Anime (Eng Wiki)
Soovitan inglise keelset valida. Palju põhjalikum info.
Eniveis… Vaatan ka kohati overrated animet Naruto. Sellel tuleb iga nädal uus osa välja. Kuna nüüd on NII huvitavaks läinud, et katkes mu kannatus oodata järgmise nädalani, võtsin kätte Manga (koomiks anime stiilis) Narutost, et saada teada mis edasi juhtub.
Nüüd istun siin, ootan, loen minuteid kuna Naruto nüüd Animena välja tuleb.
May 14, 2010
Hitler vs. UFO
Alustan nüüd uue teemaga. Unenäod… Mõned on nii vapustavad, et võiks kohe lühijutude raamatu kokku panna nendest. Muidugi tuleb siia ka neid mis ei ole just kõige sobilikumad mingisse raamatusse või jutustusse, kuid märkimisväärsed on need siiski.
Unenägu algas sellega, et minu käes oli mingi pisike märkmik. Selle lahti tehes leidsin, et iga päeva kohta oli midagi kirjutatud. Suhteliselt vähe ja väikselt, kuid siiski. Iga leht paistis välja nagu oleks mingi exeli tabel kuhu midagi nipet-näpet kirjutatud.
Hetkel, mil tahtsin seda lugema hakata, tuli stseeni muutus. Leidsin end kohtusaalis. Märkmiku enam pold minu käes ja miskipärast olid tulnud mulle mingid imelikud asjad mällu mida ma ei peaks üldse tol hetkel teadma. Teadsin mis märkmik see selline on. See oli Hitleri “Mein Kampf”, kuid sellel oli miskipärast väga imelik ja hoopis teistsugune pealkiri. Olin surmkindel, et see oli “Mein Kampf”. Vaatasin üles ja nägin seda märkmiku kohtuniku käes. Kohtusaal oli Ameerika kohtute stiilis. Kohtunik luges sealt ette igasuguseid sissekandeid, kuid ma ei saand aru mida ta rääkis. Nagu oleksin ma kurt või vaataksin tummfilmi. Samuti miskipärast teadsin, et need mida ta sealt ette loeb on süüdistused milles “kohtualune” (ei teadnud kes see oli) olevat toime pand.
Keerasin end ringi, et vaadata kes see kohtualune on, kuid siis toimus järjekordne stseeni muutus. Nägin enda ees Hitlerit ja tal järsku hakkas igalt poolt verd välja immitsema. Riided pudenesid tal seljast ja rinnal, kätel, jalgadel, kaelal hakkasid meeletult suured haavad avanema. Sisikond voolas tasapisi kaasa. Rinnakorvist üritasid välja ronida kaks pead. Nagu pisikesed laste pead oleksid. Käed ja jalad pöördusid pahupidi. Pealt sulas nahk maha.
Vaatepilt oli nii rõve ja vastik, et vahetasin tol korral ise stseeni.
Peale väikest välgatust leidsin end kodus. Vedelesin voodil ja vaatasin filmi sellest Hitleri õudusest. Vaatasin kõrvale ja nägin Monikat endal kaisus uinumas. Ta oli ära väsinud filmi vaatamisest. Vaatasin, et kui kuradima nunnu ta ikka nii on.
Ühel hetkel märkasin, et laual oleval sinisel veekeetjal tema alusel olev kell hakkas imelikult käituma. Kell näitas iga sekundi tagant mingit uut aega. 4:13; 3:50; 7:06; 15:24 … Lõpuks jäi alles ainult peaaegu tühi pilt. Kell näitas ainult _ _ : _ _ … Äratasin Monika üles ja näitasin, et kell käitub väga imelikult järsku. Ta tegi silmad lahti ning ma võtsin veekeetja enda kätte ja näitasin talle seda. Kell hakkas jälle tööle samal veidral viisil.
Kohe tuli mõteisse X-Files, et UFO-de läheduses olek tekitab seal samasugu asju. Vaatasin üles läbi laeakende. Nägin sealt kusagil poole voodi suurust UFO-t lendamas. Hüppasin püsti ja küsisin karmilt, et kus mu fotokas on. Monika näitas laua peale. Jooksin sinna, tuhlasin paberite ja muu kraami all ning lõpuks leidsinki selle.
Jooksin akna juurde, tegin akna lahti ja hakkasin UFO-t pildistama. Järsku kuulsin ja teadsin, et all on mingi uudiste võttegrupp. Reporter rääkis inglise keeles: “We are witnessing the biggest event of man kind here. There’s a man taking pictures of it.” Tegin 2 pilti ja kartsin, et äkki välk ehmatab või ähvardab seda lendavat asja. Õnneks välku ei käinud.
UFO laskus alla ja tegi surmasõlme ning keeras end ülaspidi tagasi. See nägi välja nagu krabi, kaks lamedat kausi moodi asja üleval ja all. Vahelt turritasid välja ogad ja üks suur “käsi”. Selle pikenduse otsas oli kaamera moodi asi mille all otsas põles tuli. Tuli oli rohelist värvi.
Nägin, et see vaatas otse meie akna poole. Peitsin ennast akna nurga taha ja piilusin sealt välja. Ütlesin Monikale kah, et ta peitu läheks, et ta ei oleks seal akna ees nii avalikult. Monik oli nagu tardunud, vaatas ainult sellele UFO-le otsa. Ta vist ei kuulnud mida ma talle rääkisin.
Ühel hetkel märkasin, et see roheline tuli läks punaseks. Karjusin Monikale, et ta kaoks sealt eest ära, sest tundsin ähvardavalt end. Monika ikka ei liikund.
UFO lähenes aknale ja pistis “käe” aknast sisse. Kargasin selle ja Monika vahele, kuid miski tõmbas mind vastu maad. Kukkusin kõhuli matsatusega, peale mida keerasin end selili. Vaatasin üles seda “kätt”, kui see keeras oma kaamera silma minu poole. Punane tuluke läks järjest erksamaks ja järsku tuli miski mu üle ja tegin äkilise liigutuse oma peaga paremale poole. See oli täpselt õigel hetkel, sest UFO tulistas mu pea poole. Hüppasin püsti nii kiiresti, kui sain. Võtsin Monikal käest ja jooksin mingist uksest välja esikusse. Jooksu ajal puistas UFO tõsise laskude valangu meie suunas. Iga lask oli laseri sähvatus. Hästi hele punane triibuke lendamas kiunudes meist mööda. Kuulsin reporterit karjumas:” It has opened fire! It has opened fire!”
Jõudes esikusse lõin ukse seljataga kinni ja hingasin korra sügavalt sisse.
See jäi viimaseks mida ma sellest unenäost nägin, sest kohe peale välja hingamist ärkasin üles.
